Kliendilugu: Eve - sügav ajarännak läbi elu

Väike Eve Rootsi-tädi kingitud armsa käekotiga

Kuidas kirjeldaksid oma elulooraamatu loomise kogemust?

Enne intervjueerija Annaga kohtumist olin skeptiline, kas ma ikka vajan üldse suunavaid küsimusi, sest kirjandust ja muud on ilmunud meil piisavalt, kus õpetatakse eluloo kirjapanekut. Mõtlesingi mingi aeg, et teen vaid ühe intervjuu, saamaks kogemust, aga Anna osutus ülimalt kenaks ja lausa armsaks nooreks inimeseks, mistõttu otsustasin jätkata. Ka kirjaniku nimi, Minna, viitas kohe alguses, et meil on kirjanikuga põlvkondade vahe. See lisas vürtsi. Omaealist ei oleks tahtnudki!

Kolmandal intervjuul tuli mõte, et las mu abikaasa avaldab neljasilmavestluses oma versiooni meie kooselust. See kukkus meil kirjanikuga kahepeale lõpuks väga hästi välja. Noppisime mu mehe jutust vaid olulisima, mis mulle tundus raamatusse väärtust lisavat. Ja Minna abiga saigi lõppversioon viimistletud. Muide, mu mees pole veel seda lugenudki – näis, mis näo teeb, kui trükisooja raamatut loeb!

Eks minu elulooraamatu kirjutamise mõttetelg jooksebki selles suunas, et soovisin lastele edasi anda oma elukogemust. Meie peres pole avameelseid, südamest südamesse vestlusi olnud, ja sellistest tunnen puudust. Võibolla olengi rohkem kirjutaja kui kõneleja.

Eetose tiimi kogemus Eve lugu jäädvustades

Nii intervjueerijale kui ka kirjanikule jäi kohe silma, kui sügavalt ja eneseteadlikult Eve (70) oma elukäiku lahti võttis, kirjeldas ja analüüsis. Meile avaldas muljet, kuidas ta võttis vastutust elus tehtu eest ning ka iseendale eksimuste eest andestada oskas. Seda oli väga ilus lugeda!

Loodame, et väljavõtted Eve elulooraamatust on inspiratsiooniks ka teistele, kuidas lisaks põnevate või ka keeruliste elusündmuste ja ajastuliste iseärasuste kirjeldamisele võib selline rännak olla ka tervendav ning uut mõistmist loov kogemus nii iseenda kui ka järeltulijate jaoks.

Noppeid Eve elulooraamatust

Koolist tulles saigi tavaliselt kõigepealt vanaema juurde mindud. Ta söötis mul kõhu täis ning siis läksime koos õmblustsehhi – vanaema töötas seal koristajana ja kütjana. Aitasin tal õmblusmasinate alt paksu riidetolmu pühkida. Ahjupuud tõi vanaema ise sisse ja pani ahjud õhtul valmis, et hommikul enne tööpäeva algust need kütte panna. Vanaemaga oli ikka mõnus koos toimetada. Kuigi ta polnud suure jutuga naine, polnud meil kunagi igav. Tagantjärele mõeldes on väga kahju, et ei osanud lapsena vanaema käest küsida, et kulla vanaema, vesta mulle lugusid oma lapsepõlvest, et kuidas vanasti elati! Või räägi, kuidas te vanaisaga kohtusite. Suhtlemine piirduski meil enamasti olmeteemadega. Aeg-ajalt lipsavad mul siin Lõuna-Eestis elades jutu sisse rannikumurde sõnad, mida siinkandis ei tunta. Kohe tuleb meelde, et praekartulite kohta ütles vanaema, et teen täna „kartulipilku“. Samuti kasutas vanaema oma jutus ohtralt kõnekäände. Tänapäeval räägitakse enamasti kõnekäändudeta, aga mulle on lopsakas kõnepruuk siiski vanaemast külge jäänud.

* * *

Lapsena meeldis mulle puu otsa ronida: maja ees oli üks saarepuu ja mul oli Selga taskuraadio, mille võtsin sinna kaasa. Istusin õhtuti tundide viisi seal saarepuu otsas, kuulates Luksemburgi raadiost muusikat. Üksinda. Ma ei mäleta, millega minu õde sel ajal tegeles, kui mina puu otsas muusikat kuulasin … Mäletan, et raadio ragises ka, venelane ei lasknud ju kuulata! Aga see muusika oli teistsugune – inglise keeles, prantsuse keeles, itaalia keeles."

* * *

Minu kontor asus sellises kohas, et kuulsin pealt ka direktori kabinetist kostvaid vestlusi, kuigi ta käskis mul vahel raadio mängima panna, et ma ei kuuleks. Aga mina olin uudishimulik ja õppisin kiiresti aru saama, mida seal arutati. Ajapikku tundsin juba kõiki inimesi hästi ning hakkasin oma informeeritust ära kasutama, osates olukordi suunata. Mõnikord andsin teistele nõu, kuidas direktori juurde minna ja millist vastust nad võivad oodata. Hakkasin niite tõmbama ja tundsin end teadlikumana isegi parteisekretärist. Nemad olid kavalad – nad teadsid, et läbi ukse kostub hästi, ja läksid direktori kabinetti rääkima alles siis, kui mina olin juba lahkunud.

* * *

Mäletan, et kui vallamajja läksin, siis oli meil juba paljundusmasin olemas – see oli suur asi. Sangastest, naabervallast, käidi meie juures paljundamas, sest neil masinat polnud. Arvutit mul veel alguses ei olnud, aga üsna varsti sain ka selle. See oli DOS-süsteemiga masin, mitte Windows, sellise musta ekraaniga. Arvutist jäin ma täiesti sõltuvusse – see hakkas nii meeldima, et võisin seal istuda ja toksida päevad läbi! Õppisingi ise arvutit kasutama. Kursuseid polnud, aga naabervalla vallavanem, kes oli veel hullem arvutihull kui mina, aitas mind sellega palju. Tema lõi mulle elanikkonna andmebaasi, kuhu sisestasin kõik meie 2500 elaniku nimed. Sellest sain trükkida valimisnimekirju ja külade kaupa andmeid arstidele, kellel polnud isegi nimekirju oma patsientidest ja vajasid ülevaadet.

* * *

Olen ühest küljest saanud oma tööelu jooksul olla nende muutuste keskel, mis meie ühiskonda on vorminud, ja teisalt on eneseteostus minu jaoks alati oluline olnud, kuigi juhipositsioonile pole ma kunagi pürginud. Pean oma tööd vaatama ikkagi alluva positsioonilt – tean, et juhtimine pole minu tee. Kuid mu töö ja suhted inimestega on mulle alati tähtsad olnud. Inimeste mõistmine ja psühholoogia on mind ikka köitnud – inimesed on minu jaoks maailma kõige huvitavam teema. Kuidas keegi käitub, mida kellegi kehakeel tegelikult peegeldab, millised on suhted, kuidas keegi reageerib, mis tegelikult maski taga varjul on? See huvi on saatnud mind läbi elu ja töö. Ja kuigi ei töö ega muu elu pole kumbki olnud lihtsad, on see kõik olnud siiski väga huvitav.

* * *

Lapsevanemana olen olnud kriitiline ja lapsed on mulle selle eest ka kriitikat vastu teinud – olen olnud nende suhtes liiga vali. Aga ma olen alati olnud kriitiline ka iseenda suhtes. Mina ei osanud lapsi kasvatada – mul ei olnud kodust ju mingit eeskuju saadud. Puudus ka põlvkondadevaheline side. Nii erinevad, kui lapsed on – vanem ühtemoodi, noorem teistmoodi – olen püüdnud neid kasvatada viisil, mida ise õigeks pidasin. Minu kasvatuse juures oli oluline, et lapsed kuulaksid sõna. Tänapäeval räägitakse kasvatamisest ju hoopis teisiti – et ka väike inimene on isiksus. Seda õppisin ma alles oma lastelaste pealt. Meie ajal oli hoopis teistmoodi. Alles oma lastelaste ajal hakkasin taipama, kui erinevad lapsed võivad olla, ja et neile tuleb ka erinevalt läheneda. Hakkasin märkama, missuguses meeleolus nad on, mis neile meeldib, mis ühele sobib ja mis teisele. Et kasvatada ei tule ainult käskude ja keeldudega, vaid võtta lapsi kui väikeseid isiksusi.

* * *

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme on öelnud, et ta sai šoki, kui esimest korda sai lugeda Soomest saadud kirjandust sellest, kuidas lapsi tegelikult peab kasvatama ning kuidas saab välja areneda vanema ja lapse vaheline turvaline ja usalduslik kiindumussuhe. Ka tema rõhutab sõja ja sotsialismiaja pärandit, kus kogu elamise aur läks olmelistele

teemadele ning armastuse ja tunnete väljendamise oskus välja ei kujunenudki. Ehk aitab see raamat mõista, miks me, vanemad, oleme sellised, nagu oleme. Et me polegi täiuslikud. Et me tegime seda, mida oskasime. Et meie lapsepõlvemustrid olid sellised, kus emotsionaalset hoolt nappis. Et olnut muuta ei saa. Et tulevik on meie kätes ja seda saab ise kujundada. Et andestus tuleb siis, kui on tulnud mõistmine. Ehk aitab see raamat ka minul andestada iseendale, et ma olen, nagu olen.