Kliendilugu: kui käsikiri ootab oma aega...

Evi Kruus oli kirjutanud ülestähendusi oma elust käsikirjaks juba viis aastat tagasi ning tema vana hea tuttav oli osaliselt eluloojutustusi lausa üles lindistanud, aidates tal materjali kokku panna. See ettevõtmine jäi aga toona poolikuks.

Ent mõnikord ootavadki need kõige olulisemad lood lihtsalt õiget hetke… Või ootavad nad hoopis Eetost, kes pakuks lisajõudu raamatu valmimisel: käsikirja ülevaatamist, kirjutamisteenust, keeletoimetust ning koos fotodega terviliku teose loomist.

Nii leidiski Priit Eetose ja kaasas teisedki Evi lapsed ja lapselapsed ühisesse protsessi. Kõik panustasid ja elasid tema eluloo jäädvustamisele väga kaasa ning pilte otsiti mitme peale paljudest allikatest. Koostöös kirjaniku ja intervjueerijaga ühendas Eetos vanaema varasemad käsikirjad puuduolevate infokildudega, täites lüngad üks-ühele sügavuti minevate intervjuude abil.

Muudatusi ning uut materjali sai lisada mitmel korral ning projekti põrgatati korduvalt omavahel edasi-tagasi, sest hea tulemus oli oluline. „Protsess oli pikk, kuid seda meelega. Just see tegigi asja väärtuslikuks. Tulemuseks on mahukas ligi 250-leheküljeline raamat – ehe ja aus elulugu. Kõige tähtsam oli meie jaoks oli, et vanaema tundis end kogu aeg hoitu ja kuulatuna,“ meenutab Priit, tunnustades intervjueerija ja kirjanik Ingridit. Ingrid pakkus soojust ja kogemust eakate intervjueerimisel ning see lõi usalduse.

Kui Evi elulooraamat lõpuks teoks sai, oli rõõm suur ja seda mitte ainult vanaemal, vaid kogu perel.

Priit selgitab, et kõik otsused raamatu kohta, sealhulgas kaanekujunduse üle, said nad teha tellijatena ise.

Pealkiri sündis alles lõppfaasis. „Minu lugu“ tundus Evi jaoks lõpuks see õige pealkirjavalik – esimeses isikus, vahetu ja personaalne. Viiekordse vanavanaema elulooraamatust sai mõnes mõttes veel midagi enamatki kui ilus kingitus ja terviklik pilguheit pikale elule.

See oli viis salvestada mälu, mõtteid ja kogemusi nii, et neid oleks võimalik lugeda ka aastakümnete pärast. „See ei ole raamat ainult tänasele lugejale. Ta on kirjutatud eelkõige neile, kes praegu on veel väiksed või pole sündinudki,“ ütleb Priit.

Täna, 100. juubeli lävepakul, on Evi elulugu uhkusega suguvõsa ja sõprade riiulitel. See on lugu, mis sai lõpuks väärilise kuju.

Noppeid Evi elulooraamatust

Tormasime kibekiiresti tuppa oma asju kokku panema, et pääseksime enne minema, kui maja põlema läheb. Panin põrandale suure lina ja hakkasin korraldusi andma. Ma olin 18 ja ema 38. Ma olen kahel korral elus olnud sellises olukorras, kus ma võtan juhtimise enda peale. Seni ma ei teadnud, et mul niisugune omadus on. Juhendasin ema: võta nuge, kahvleid, lusikaid, veekann pliidi pealt jne. Mäletan just seda öeldud lauselõiku: me ei tea, kus me homme oleme. Kiluvorm oli meil ahjus, sinna see jäi. Minust kaheksa aastat vanem tädi oli parajasti meil. Temale me andsime selga minu isa riided, me lootsime ju, et isa tuleb tagasi, tema asju oli ju ka vaja päästa. Siis enda riideid ja pesu, ja oh kui palju maha jäi! Mina panin selga isa palitu ja põuetaskusse tädilt viieteistkümnendaks sünnipäevaks kingiks saadud hõbedase koogilabida. Oleks ju võinud taskusse panna veel teisigi väärtuslikke asju, kuid kahjuks sinna nad jäid.

Liikusime Videvikust Planeedi ja Luha tänava kaudu Pärnu maantee suunas. See ei olnud küll eriti pikk maa minna. Majade vahele jäi niisugune lagedam plats, millest me läksime diagonaalis üle. Mina seisin seal asjade juures, ema läks järgmisi tooma ja ma jõudsin ringi vaadata. Ümberringi absoluutselt kõik majad põlesid. Tagantjärgi imestan, et ma jäin väga rahulikuks, ei mingit paanikat. Luha tänava kaudu pääsesime Pärnu maanteele. Sealsed madalad puumajad, mis ulatusid Tõnismäeni välja, veel ei põlenud. Luha tänaval olid mõned kivimajad. Tänav oli puhas, kuid tuul oli tugev ja lennutas sädemeid ja tulelonte, nii et lükkasime turjalt sädemeid, emal oli mantel selja pealt põlenud. Nüüd, kui ma vaatan lõket, siis tunnen, et paratamatult istub see tulekahju üleelamine ikka väga raskelt sees.

Kas ka sinul või mõnel su lähedasel on ootel käsikiri, mis võiks saada raamatuks?

Kui jah, siis võta julgelt meiega ühendust! Aitame nii sisu, keelelise poole kui kujundusega. Kirjuta elise.ojasoo@eetos.ee või helista 58238989 ja räägime.